LP Jaak Joala – Unustuse jõel

Inimese olemusest tingituna ei saa meie elu sel planeedil mitte kunagi olema ideaalne. Just seetõttu vajame mõnikord rohkem, teinekord vähem aega ja võimalust põgeneda muinasjuttudesse. Lugudesse, mis kannavad meid eemale karmist argitegelikkusest.

Maailma, kus hea võidab alati kurja ning õiglus tõuseb lõpus kindlasti jalule.

Jaak Joala oli oma aja suur muinasjutuvestja. Tema laulud, ükskõik millest nad ka rääkisid, suubusid horisondil ikka armastusse, mis oli suur ja särav kui Päike, puhas kui Madagaskari mäekristall ja igavene kui tähistaevas kargel talveööl. Voogavate lokkide, põlvist nõrgaks võtva sarmi ning justkui selgavalatud väljamaa riietega kehastas Jaak ka visuaalselt arhetüüpset, samas moodsat muinasjutuprintsi. Jumalast antud erakordne vokaalne anne ainult võimendas saatuse poolt väljavalitu staatust.

Keegi ei oska kokku lugeda, kui mitmed miljonid leidsid neist lauludest lohutust ja tuge teinekord üsna näruses tegelikkuses, sassis inimsuhetes ja eksistentsiaalses kaamoses edasikestmiseks. Kahju ja piinlik, kuid mitte iial ei jaksa me püstitada Jaagule sedavõrd kõrget ja kuldset ausammast, kui ta seda päriselt vääriks.

Tõsiasi, et neid laule annab kuulata ilmselt kuni aegade lõpuni, tõestab, et nii muusika kui laulja sattusid olema kõvasti üle keskmise. Mis aga eristab head muinasjuttu ja selle vestjat keskpärasest?

VEENVUS.

See, kui palju me laseme end lugulaulust haarata ja kaasa viia. Ja kas me jääme lõpuks uskuma, et võimatu võib tõesti olla võimalik? Et parem, ilusam ja õiglasem maailm on kuskil olemas? Et ausad, siirad, ustavad ja head kangelased saavadki lohest jagu? Aeg-ajalt kulub väga ära, et keegi meile sellest räägiks, kirjutaks või laulaks. Meisterlikult ning veenvalt, et me jääksime uskuma. Isegi siis, kui me tegelikult teame, et see kõik juhtus kunagi ammu-ammu, seitsme maa ja mere taga, kus elas kord…

Vahur Kersna